Presidendiks valitud Ülle Madise üheks viimaseks suureks vaidluseks õiguskantslerina jäi sekkumine ÕS 2025 debatti, kus ta nõudis riikliku ettekirjutava keelenormi ranget säilitamist. Tema argument lähtus õigusselgusest: seadused ja kohtuotsused vajavad kindlust, mistõttu peaks riiklik sõnaraamat ütlema mustvalgel, mis on mis.
Nüüd, mil Madise on asunud Kadriorgu, saab loota, et järgmine õiguskantsler teeb selles küsimuses vigade paranduse. Õigusselguse taotlus on igati mõistetav, kuid eeldus, et õiguslik selgus asub sõnaraamaturiiulil, on keeleteaduslikult vildakas.
ÕS-i debati väheteadvustatud tuum seisneb katses nõuda, et sõnaraamat ei peaks kajastama tegelikku keelekasutust, vaid kehtestama mingi konstrueeritud ideaalkeele. Keeleteadlased on näinud, kuidas selline lähenemine on korduvalt läbi kukkunud, sh eestlase Ilmar Tammelo katse tõlkida seadused sümboolse loogika keelde.
Õigusriik ei toimi laboris loodud ideaalkõnelejate jaoks. Seadusi loevad, lepinguid sõlmivad ja kohtus vaidlevad päris inimesed, kes kasutavad elavat keelt. Püüe suruda õigustekste eluvõõrasse ideaalkeelde ei aita õigusselgusele kaasa, vaid kahjustab seda otseselt. Tekib ohtlik lõhe: normi looja eeldab üht kunstlikku tähendust, kuid kodanikud ja lepingupartnerid mõistavad teksti loomuliku keele reeglite järgi hoopis teisiti. Sõnaraamatu pimesi tsiteerimine kohtusaalis ei loo selgust, vaid viib kohtuniku süstemaatiliselt eksiteele.
Eesti keeletüli ei ole maailmas erandlik. Lõuna-Aafrika kohtulingvist prof Terrence R. Carney analüüsib oma monograafias "Linguistics for Legal Interpretation" (2023) sarnast kriisi angloameerika õigusruumis. Carney toob esile afrikaanikeelse mõiste "toevlugsoord" ehk turvaline pelgupaik. Sõnaraamatust kujuneb kohtunikule mugav peidukoht, kuhu saab põgeneda sisulise pragmaatilise analüüsi eest: kopeerid sealt definitsiooni ja jätad mulje, et otsus sündis objektiivsest keelelisest tõest. Sellega kaasneb tema väitel leksikaalne poodlemine ("dictionary shopping"), kus eri sõnaraamatutest või kirjetest nopitakse välja just see tähendusvarjund, mis kinnitab kohtuniku eelnevat siseveendumust.
Kui arutasime teemat hiljuti Eesti Keele Instituudi taskuhäälingu "Keelehääling" 38. episoodis, tõi vestluskaaslane Riigikohtu nõunik Mats Volberg välja kõneka numbri: viimase 25 aasta jooksul on ÕS-ile või teistele EKI väljaannetele viidatud 13 korda. Tuleb arvestada, et Riigikohus on kassatsioonikohus, mis lahendab õiguse kohaldamise küsimusi ega tegele üldjuhul faktiliste asjaolude tuvastamisega. Kuid isegi seda arvesse võttes on 13 viidet üle kümne tuhande kaasuse peale erakordselt harv. Hirm, nagu variseks meie õigussüsteem ilma ettekirjutava sõnaraamatuta kokku, on asjatu.
Sõnaraamat ei saagi olla ajakohane. Seadused peavad seevastu ajaga kaasas käima. Seadusandja kirjutab normidesse tihti tahtlikku hägusust, kasutades määratlemata mõisteid, et seadus kohaneks otsustamise hetkel kehtiva ühiskondliku tunnetusega. Nagu Mats Volberg saates tabavalt näitlikustas, võib isegi pealtnäha tehniline küsimus sellest, mis on seaduse järgi lipu "laiuse ja pikkuse" vahekord ja millistele proportsioonidele peab lipp vastama, tekitada tõlgendusraskusi, mida pelk sõnaraamat ei lahenda.
Veelgi enam, kui ÕS märgib mõne väljendi taunivaks, kuid elavas keeles on toimunud tähendusnihe ning inimesed kasutavad seda positiivses või neutraalses võtmes, pannakse kohtunik ÕS-i vaadates n-ö käeraudadesse. Tulemuseks võib olla süütu inimese süüdimõistmine anakronistliku sõnastikukirje alusel, kui kohtunik ei otsusta, et sõnaraamat eksib. Probleemi absurdsust on tabavalt pilanud animasari "South Park" episoodis, kus poisid pidid linnavõimude ees tõestama, et ingliskeelne solvang "fag" ei tähista elavas keeles enam ammu seksuaalvähemust, vaid hoopis lärmakaid mootorrattureid.
Sõnaraamatust ei leia abi ka lihtsate lepingutülide puhul. Kui lepingus seisab kohustus esitada aruanne "eelmise aasta kohta", ei aita sõnade "eelmine" ja "aasta" definitsioonide lehitsemine kohtunikku kuidagi. Tegemist on ajalise deiksisega ehk väljendi sisu määrab lõplikult kontekst. Kas silmas peeti eelnevat kalendriaastat või 365 päeva lepingu allkirjastamisest, sõltub lepingu sõlmimise hetkest ja poolte ühisest infoväljast, mitte leksikoni kirjest.
Veelgi selgemalt murravad sõnaraamatu raamid pisikesed sidesõnad "või" ja "ja". Nagu ma olen varem kirjutanud, sõltub sidesõnade tähendus täielikult lause struktuurist ja väljendite ulatusest. Kui õigusnorm ütleb: "riik või ettevõte võib luua teaduskeskuse või labori", tekitab see formaalsemantikas vaba valiku loa: osapoolel on õigus luua teaduskeskus ja tal on õigus luua labor. Sidesõna "või" toodab siin õigusliku tagajärje, nagu oleks kasutatud sõna "ja". Sõnaraamat seda ei ütleks. Karistusõiguslikus keelus "keelatud on relva või laskemoona omamine" muudab eituse ulatus sama lause loogiliselt mõlema asja korraga ja eraldi keelamiseks. Ükski ÕS ei saa öelda, kas "või" tähendab ühte, teist või mõlemat korraga, sest see pole leksikoni, vaid süntaksi ja tähendusteooria küsimus.
ÕS ja Sõnaveeb on vajalikud teatmikud, mis kaardistavad eesti keele tuumsõnavara ja tüüptähendusi, kuid nad ei ole juriidilised otsustusmasinad. Nagu Carney soovitab, vajab kohtusaal leksikaalsete käeraudade asemel tänapäevast keeleteaduslikku tööriistakasti: korpuslingvistikat ning empiirilist semantikat ja pragmaatikat, mis vaatavad seda, kuidas keel vaidlusalusel hetkel päriselt toimis.
President Ülle Madise soov tagada õigusselgus oli heauskne, kuid katse suruda elavat keelt kunstlikku ideaalkeelde ei tee seadusi selgemaks. Loodetavasti mõistab uus õiguskantsler seda ning aitab luua õigusruumi, kus kohtunik ei otsi keerulistele keeleküsimustele pelgupaika üksikust sõnaraamatukirjest, vaid toetub terviklikule keeleteaduslikule analüüsile.
Martin Aher PhD on keeleteadlane, kes tegeleb kohtulingvistikaga. Ta on olnud Tartu Ülikooli teadur ning oma kraadid teenis Osnabrücki, Amsterdami ja Tartu Ülikoolis. Päise kujundus: Kristjan Holm.