Oktoobri alguses pöördus minu poole ajakirjanik, kes soovis teada, miks on inimesed plokiahelal põhinevate failide eest nõus maksma sadu tuhandeid, isegi miljoneid dollareid? Küsimus puudutas nn NFT (non-fungible token) faile ehk eestikeeli mitteasendatavat vara, mis on unikaalselt identifiseeritav, müüdav-ostetav ja võib võtta mitmesuguseid kujusid alates piltidest kuni heli- ja videofailideni.
Lühike vastus: ma ei tea! Pikk vastus: vaatame korraks laiemat konteksti. 17. sajandil lahvatas Hollandis tulbimaania, tänapäeval ostavad ja müüvad asjaosalised kümnete tuhandete eurode eest erinevaid mängukaarte, mitmesugustel kodulehtedel pakutakse krunte Kuul. Seega on mõneti tegemist moenähtusega, mille ratsionaalset sisu oskavad paremini kirjeldada finantsistid ja majandusteadlased.
Semiootilisest seisukohast võib mitteasendatava vara probleemistikku vaadelda mitmeti, sealhulgas intellektuaalomandi kontekstis. Briti väljaanne The Guardian kirjutas käesoleva aasta alguses kohtuvaidlusest kunstnik Mason Rothschildi (kodanikunimega Sonny Estival) ja luksustoodete brändi Hèrmes vahel. Vaidlusküsimuseks kujunes Rothschildi NFT-de “kunstiline” sari, mis oli saanud inspiratsiooni Hèrmese naiste käekotist Birkin ja kandis nime MetaBirkin. Seejuures ületas Rothschildi müüdavate MetaBirkini NFT-de koguhind miljoni dollari piiri. Kohus otsustas, et Rothschildi NFT-de näol ei ole tegemist kunsti, vaid Hèrmese registreeritud kaubamärgi ebaseadusliku kasutamisega ja nõudis autorilt Hèrmese kasuks välja 133 000 dollarit.
Kunstnik apelleeris oma kaitsestrateegias kunstilisele vabadusele, tuues näiteks Andy Warholi kuulsa Campbelli konservisuppide maali, millel kujutati samuti tegelikult eksisteerivat brändi. Täiendava argumendina esitas Rothschild tõiga, et tema NFT kujunduses on käekotid karvased, samas kui Hèrmes isegi ei tooda karvaseid Birkini kotte.
Kohtuotsus on üsna lakooniline, kuid sellega seonduv motivatsioonitekst märksa üksikasjalikum. Juriidilisi aspekte on vaidlusküsimuses üksjagu, kuid nende kõrval jääb tahaplaanile NFT-de semiootiline aspekt ehk see, kuidas mitteasendatavat vara üleüldiselt ühiskonnas märgatakse ja millist väärtust selles nähakse. Väidan, et mitteasendatava vara kasutuskonteksti alusel ei saa selle mis tahes näiteid põhimõtteliselt pidada kunstiks. Pigem on tegemist tarbekunstiga. Tõestamaks oma väidet, loetlen kolm argumenti:
- Esiteks ei ole mitteasendatav vara eraldatav oma tavapärasest kasutuskontekstist, mis moel või teisel on tihedalt seotud failide hindamisega rahalise väärtuse skaalal (vt nt OpenSea platvormi). Tõsi, ka kunstiteostel on hind, kuid kunstiteoste teke, tutvustamine ja tõlgendamine ei ole - vähemalt seni - nii tihedas seoses selle jooksva turuhinna kujunemise ja vahetu müügi korraldamisega.
Teiseks on kunstiteos selle tavatähenduses märksa lõdvemalt seotud küsimusega omandist kui sellisest, samas kui plokiahela tehnoloogias on faili omandiküsimus üks teose identiteedi alustest. Samuti on mitmete traditsiooniliste teoste puhul tihti teadmata, kellele need varem on kuulunud või millal ja kus on neid keerulistel aegadel peidetud. Ent see ei muuda nende kunstilist väärtust.
Kolmandaks vajab kunst kunstielu. Andy Warholi Campbelli konservisuppide näol oli tegemist lõuendiga, mis asetati kunstisaali. Kuigi kunstisaali piirid ei ole kunsti piirid, on nähtuste või objektide tajumine kunstina seotud üldisemate ühiskondlike arusaamadega kunsti tarbimisest, alates selle esitlemisest erinevates meediumides kuni meediakajastuste, publiku ja erialaühendusteni välja. Seni ei ole mitteasendatav vara saanud osaks kunstielust.
Sellega pole öeldud, et mitteasendatav vara ei saaks iialgi ega mitte mingitel tingimustel kas osaliselt või teatud viisidel lõimuda kunstilistesse sfääridesse. Pigem oleme olukorras, kus mitteasendatav vara, hoolimata sellest, mida see kujutab või kuidas ta on vormistatud, ei ole osa kunstitarbijate kogemusest. Liiati on aspekte, mis pigem kinnistavad tema olemasolevaid piire. Kaalutlegem võrdlust rahatähtedega. Erinevate riikide müntidel ja paberrahal leiame portreesid, loodusvaateid ja abstraktsete objektidega stiliseeringuid. Sellest hoolimata ei evi raha ühiskondlikult mitte kunstilist, vaid eelkõige finantsilist väärtust. Ükski kunstiliselt kompetentne vaatleja ei hõiskaks 20-eurost nähes: "Milline erakordne teos!" ega tormaks sellest kunstiteaduste ajakirja artiklit kirjutama. Rahatäht on tarbeese ja sellisena võib rahal kujutatud kunsti kvalifitseerida tarbekunstiks. Kümneid tuhandeid eurosid maksvad mängukaardid on samuti ennekõike tarbeesemed hoolimata sellest, millise kunstilise tasemega on lahendatud nende kujundus. Seega tingib mitteasendataval varal põhinevate kunstiliste ambitsioonide piirid mitte sõnum ehk teos kui selline, vaid kanal, mille kaudu seda üritatakse teostada ehk NFT.
Tiit Kuuskmäe on Mind the Meaning partner, kes tegeleb kohtusemiootika kaasustega. Päise kujundus ja karikatuur: Kristjan Holm.