Semiootika ja keeleteaduse ekspertarvamusi pakkuval ettevõttel Mind the Meaning täitub käesoleva aasta septembris 10 tegevusaastat. Selle aja jooksul oleme koostanud kümneid ja kümneid ekspertarvamusi mitmesugustel teemadel alates tööstusdisaini vaidlustest kuni hea nime teotamiseni. Kõigi nende aastate jooksul oleme saanud ühe päringu Eesti riigiasutuselt, mis puudutab kahtlustust viha õhutamises. Selles poliitiliselt laetud kaasuses tuvastasime eelhinnanguna, et meile uurimiseks antud karikatuuri näol oli tegemist poliitiliste konkurentide halvustamise, mitte viha õhutamisega. Seega: 10 aastat, kuid mitte ühtegi tõsiseltvõetavat päringut seoses viha õhutamisega.
Neid asjaolusid arvestades on mõnevõrra üllatav lugeda 2023. aasta sügisel valitsuskoalitsiooni koostatud eelnõu 232 SE, mis seab eesmärgiks karistusseadustiku täiendamise järgmise punktiga:
Avaliku õhutamise eest vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele isikute rühma või rühma liikme vastu rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, puude, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi tunnuse alusel viisil, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu sattumist, – karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Igati läänelik arusaam, mis on kooskõlas ka kehtiva Eesti põhiseadusega. Teiselt poolt kerkib küsimus, kas praeguste seaduste järgi on vaenukõne seaduslik? Ei ole. Seadusemuudatuse seletuskirja järgi seisneb erisus vaenu abstraktsuse astmes:
Seni kehtivas redaktsioonis on rühmatunnuse alusel avalik üleskutse vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele väärteona karistatav siis, kui sellega kaasnes konkreetne oht isiku elule, tervisele või varale. Taoline kriteerium on ebaõnnestunud ning on muutnud vaenu õhutamise süüteokoosseisu näiliseks püüdeks tagada põhiseaduse nõuded. Vaenu õhutamise süütegu seisnebki just abstraktse ohu ja vaenamise fooni loomises, mitte konkreetse üleskutsega põhjuslikult seotud ühekordse ohuolukorra loomises.
On selge, et seadusi peavad pidevalt tõlgendama ennekõike juristid, kohtunikud, advokaadid, prokurörid jt. Kuid seadused peavad olema arusaadavad ka tavalisele kodanikule, sh semiootikule ja keeleteadlasele. Toome näite: millisel moel või määral on võimalik kohtus väita, et sõiduautodele paigaldatud kleebised tekstiga „Я русский“ ja sellega seotud Telegrami toetusgrupi sõnumid väljendavad lihtsalt uhkust rahvuse üle, nagu väidavad kampaania eestvedajad, ja seda viisil, et see ei käi juba kehtiva seaduse vastu? Keeleteaduslikust ja semiootilisest seisukohast on võimalik argumenteerida, et autode külge kinnitatud kleebistega „Я русский“ kaasneb konkreetne oht mitte ühe või teise isiku, vaid koguni paljude isikute elule, tervisele ja varale ning ühiskonna turvalisusele laiemalt. Vene Föderatsioon on 2021. aasta lõpus ja 2022. aasta alguses Välisministeeriumi tasandil väljendanud soovi taastada oma mõjuvõim kogu Ida-Euroopas ja asunud seda ambitsiooni ellu viima. Võimu taastamise meetmete sekka kuulub intensiivse sõjategevuse alustamine Ukrainas ja erinevad radikaliseeriva suunitlusega mõjutustegevused nii Venemaa kui tema naaberriikide venekeelses kultuuriruumis.
Ent see ei ole kaugeltki kõik. Muudetud redaktsioonist on võetud välja selgesõnaline viide vara ohustatusele. Sisse on jäänud “vägivallategu”, mis ilmselt peaks võtma kokku eelmises redaktsioonis nimetatud ohu elule, tervisele ja varale, kuid sobib märksa paremini kirjeldama elusolendite kui eluta asjadega seotud vahejuhtumeid. Kui vaadata minevikku, siis näiteks II maailmasõja eelõhtul sai viha õhutamine juutide vastu suurema hoo sisse just juudiäride rüüstamisest 1938. aasta nn Kristallööl. Sündmuse ajendiks oli Saksa diplomaadi tapmine Poola päritolu juudi poolt kaks päeva varem Pariisis. Seega võib uus redaktsioon praegusega võrreldes teatud mõttes isegi vähem kaitsta diskrimineeriva viha vastu, juhul kui tegemist on äkilise, suuri inimhulki haarava vihapurskega, millele eelnev avalik ažiotaaž jääb kas episoodiliseks või on seotud latentsete, avalikult väljendamata hoiakutega.
Astudes sammu või paar tagasi võiksime küsida, kas seadusemuudatust toetab ehk mingisugune laiem statistika, mis pole pälvinud piisavalt tähelepanu. Selgituskirjas esitatud andmestikust ilmneb muster, mille järgi on viimane kriminaalne viha õhutamises süüdimõistev otsus jõustunud 2005. aastal ja kuni 2021. aastani on esinenud maksimaalselt üks väärtegu aastas. Tõsi, 2022. aastal on väärtegude arv tõusnud kuuele juhtumile aastas, ent jääb samasse suurusjärku eelmise statistilise kõrghetkega 2005. aastal.
Jääb veel üks võimalus: Eestis on õhutatud viha mingisugusel moel, millega ühiskond on olemasolevate seaduste raames reaalselt hätta jäänud. Kui nii, siis ilmselt vajaksid need juhtumid senisest enam ühiskondlikku arutelu, enne kui asutakse seadustama viise selliste kaasustega senisest tõhusamaks tegelemiseks. Eelnõu seletuskirjas ühtegi Eestiga seotud näidet ei esitata. Siinjuures on oluline mõista, kuidas hakatakse edaspidi viha "õhutamist" tõlgendama. Seletuskiri sedastab järgmist:
Õhutamine ehk üleskutse tähendab, et tegemist ei ole üksnes vaenuliku meelestatuse väljendusega, vaid edastatav sõnum peab olema selline, mis võiks kutsuda vaenu, diskrimineerimist või vägivalda esile ka teistes isikutes, tuua kaasa mingi sotsiaalse grupi vastu suunatud vaenu, diskrimineerimise või vägivalla levimist. Seega ei ole koosseisuga hõlmatud erinevad väljendusviisid, kus väljendatakse isiklikke negatiivseid hoiakuid, kui see ei ole käsitatav üleskutsena. Samas ei tähenda see, et üleskutse peab alati olema selgelt üleskutsena sõnastatud. Õhutamine võib tuleneda ka sõnumi kontekstist. Õhutamine ei pea olema ainult suuline, vaid see võib toimuda ka näiteks kirjutiste, piltide või muu materjali avaliku levitamise või jagamise kaudu.
Seega saab määravaks üleskutse või õhutamise või kihutamise kontekst. Kes saavad konteksti osas kujundada adekvaatseid hinnanguid? Kas juristid? Kas ametnikud? Ei. Laiema konteksti osas saavad adekvaatseid hinnanguid anda semiootikud, keeleteadlased, etnoloogid, sotsioloogid, politoloogid, ajaloolased ja paljude teiste humanitaar- ja sotsiaalteaduste esindajad.
Semiootikuna ütlen: jah, palun võtke see eelnõu seadusena vastu, et saaksime senisest enam tööd ja leiba. Kodanikuna palun: tegelege eelnõudega, mis on Eestile aastal 2023 märksa olulisemad kui kriminaalse kuritegevuse liik, mille osas on viimase kümne aasta jooksul keskelt läbi 0 süüdimõistvat otsust aastas. Alternatiivselt: selgitage, milliste näidetega peaksime kavandatud muudatust sisustama, et tänase seadusruumiga võrreldes tekkivast erisusest asjakohaselt aru saada. Euroopa Liidu nõukogu raamotsusega 2008/913/JSK ühildumiseks piisaks väärteo eest mõistetava karistusmäära muutmisest, sest ka seaduse praegune kuju (oht elule, tervisele ja varale) võimaldab seda tõlgendada sõltuvalt kontekstist kas laial või kitsal määral.
Tiit Kuuskmäe on Mind the Meaning partner, kes tegeleb kohtusemiootika kaasustega. Päise kujundus ja karikatuur: Kristjan Holm.