30. septembril korraldati veebiseminar pealkirjaga “Semiootika kui ekspertarvamus” (Semiotics as Expert Testimony). Seminari mõlemad ettekanded käsitlesid semiootika ekspertarvamusi seoses kohturadadele jõudnud valimiskampaaniatega Eestis. Neil teemadel esinesid ja vestlesid vilunud semiootikud Kaie Koppel ning Chris Arning.
Tootmisettevõttete argipäev seisneb nii olemasolevate produktide tiražeerimises kui uute toodete arendamises ja turustamises. Mõnikord on loodav ese sedavõrd suure potentsiaaliga, et see registreeritakse ametlikult tööstusdisainilahendusena. Juhtub sedagi, et konkurent, kellel endal loomingulist jõudu või tahet vähem, asub toodet mingil kujul kopeerima.
Igav reklaam on nagu vaimuvaesus – keegi ei taha, et see käiks tema toote või teenuse pihta, teisalt pole ka neid, kes sooviksid igavaid reklaame näha. Ometi võib igavusest teha põneva teema. Seda näitas paar-kolm aastat tagasi kaameratootja Leica, kes pealkirjastas oma 45-minutilise reklaamvideo küsimusega: „Kas see on kõigi aegade igavaim reklaam?“
Semiootilise ekspertiisi kasutamine õigusvaidlustes on järjest tavapärasem asi. Vähemalt Eestis. Kuid mitte alati pole see nii olnud. Järgnevalt kirjeldame põgusalt esimesi teadaolevaid kaasusi, kuhu semiootika taustaga teadlasi ekspertidena kaasati, kuid mis seisavad ajaliselt üsna kaugel sellest, et olla seotud Lihula monumendi, K-kohukese või „kommarid ahju“ T-särkidega.
