Osalesin mõned aastad tagasi semiootika eksperdina õigusvaidluses, kus vastaspoole juriidiline esindaja pani minu ekspertarvamuse tõsiseltvõetavuse kahtluse alla põhjusel, et olin semiootilises uurimuses viidanud narratoloogiale.
Kahtlane lugu, tõepoolest!
Oletame, et arsti juurde jõuab Tõnu, kes kurdab tõsise kõhuvalu üle. Jutuajamise käigus selgub, et Tõnu otsustas keeta hingedepäevast (Halloween) aknale unustatud kõrvitsast püreesuppi. Tõsi, Tõnu märkas, et kõrvits oli juba natuke kopitama läinud, kuid eeldas, et kõva keetmine võib teha imesid, ja järeldas, et pole ju mõtet head saadust raisku lasta! Olukorrast adekvaatse ülevaate saamiseks peab arst suutma teatud määral orienteeruda järgmistes valdkondades:
- kultuur - me ei tahaks pöörduda arsti poole, kellele peab pidama järeleaitamistunni teemal kõrvitsad ja Halloween - teadmised, mille alusel arst saaks aimu degusteeritud kõrvitsa vanusest;
- toitlustus - niisamuti ei sooviks me alustada jutuajamist kokandusest: mis on püreesupp ja kas kõrvitsast seda tõesti tehakse või mitte;
- meditsiin - kummaline oleks pöörduda arsti poole, kes ütleb, et erinevad valu liigid, sh kõhuvalu ei kuulu tema kompetentsi; seejuures on mõistlik eeldada, et arst suudab eelnimetatud punkte kasutada meditsiinilistes otsustes toetava informatsioonina, et välistada terve hulk juhuslikke kõhuvalu põhjuseid ning mitte suunata patsienti suvalistele uuringutele, vaid testida hakatuseks toidumürgituse hüpoteesi.
Kui Tõnu ja kõrvitsa lugu on võrdpilt teadmiste üldisemast horisondist, siis vastukaaluks leiame füüsika valdkonnast konkreetsema näite, kuidas erinevad teadmiste domeenid sünergiliselt koos toimivad. Inglise füüsik Isaac Newton on tuntud kolme nn Newtoni seaduse järgi: inertsiseadus, dünaamika seadus ja vastasmõju seadus. Vaatame lähemalt dünaamika seadust: “Kui kehale mõjuv resultantjõud on nullist erinev, siis liigub keha kiirendusega, mis on võrdeline ja samasuunaline resultantjõuga ning pöördvõrdeline keha massiga.”
Paraku pole pelgalt leidlike, kuid keerukavõitu väidetega füüsikateaduses suurt midagi teha! Lausete kui sellistena kuuluksid need kas filosoofia või kirjandusteaduse valdkonda. Füüsika muudab viljakaks koostöö matemaatikaga. Igale loetletud seadusele vastab matemaatiline valem, näiteks dünaamika seaduse puhul:
a = F / m
a tähistab keha kiirendust, F tähistab kehale mõjuvat jõudu ja m keha massi. Sarnaselt intertsiseadusega saame ka dünaamikaseaduse ja vastasmõju seaduse tõeväärtust ühes või teises olukorras matemaatiliste valemite ja keskkonna vaatluse kaasabil kontrollida. Seejuures on oluline just keskkonna terane jälgimine, mille käigus tuleb osata arvestada erinevate võimalike mõjuritega, nt vastutuulega kiirenduse uurimisel.
Semiootika ja narratoloogia suhetest sotti saamiseks vaadelgem järgmist lauset: “Kui ma astusin välja Lehman Brothersist, paitas tuuleiil mu kõrva ja valged lumeräitsakad kinnitusid mu prilliklaasidele.”
Esimese hoo ning mitmete mööndustega saaksime teha järgmised üldistused:
Esiteks, semiootika vahenditega saaks uurida, kas “Lehman Brothersi” all on peetud silmas 2008. aasta varasügisel pankrotistunud Ameerika investeerimispanka või 2020. aastast alates Tallinnas, Draamateatris mängitavat Stefano Massini näidendi “Lehman Brothers” lavastust. Niisamuti aitaks semiootika mõista, milliseid tähendusi ja nende varjundeid võib “Lehman Brothers” üleüldse erinevates kontekstides evida.
Teiseks, narratoloogia vahenditega saaks uurida lauses sisalduvat miniatuurset jutustust:
- jutustaja positsiooni (minategelane, kelle teadmiste horisont sarnaneb jutustaja omaga) võrrelduna sellega, kuidas jutustust oleks saanud veel lahendada (näiteks pärisnime kandev tegelane koos kõiketeadva kõrvaltvaataja positsiooniga, mida täidab jutustaja),
- missugused sündmused jutustuses toimuvad (minategelane “astub välja”, “tuuleiil paitab kõrva”, “lumeräitsakad kinnituvad prilliklaasidele”),
- seda, kas tegemist on n-ö dokumentaalse väite või kunstilise tekstiga jne.
Ilmneb, et ülaltoodud lause uurimisel oleks abi mõlemast, nii semiootikast kui narratoloogiast. Ei ole patt kasutada ühe teaduse raames teistki teadust. Konkreetsem metoodikate valik ja otsus, milline distsipliinidest on peamise vastaja rollis ning kaasab teisi, toetavaid valdkondi, sõltub uurimisküsimusest. Seejuures tuleb uurija kasutatud eeldused ja raamistikud läbipaistvuse huvides välja tuua. Ennekõike aitab see teistel ekspertidel ekspertarvamuses sisalduvatele vigadele või puudujääkidele adekvaatsemalt vastu argumenteerida. Tehnilisemalt nimetatakse sellist lähenemist interdistsiplinaarsuseks. Mitte iga interdistsiplinaarne lähenemine pole mõistlik ega kohane. Selmet heita ette füüsikateaduses matemaatika või semiootikas narratoloogia kasutamist kui sellist, peaksime õiendamisväärset otsima arutlustest, mis sisaldavad tehnilisi vigu, pole antud kontekstis asjakohased või ei ole piisavalt põhjendatud. Seega peab eksperdi pädevuse kahtluse alla seadmine olema põhistatud faktide, mitte retooriliste võtetega.
Kokkuvõttes: semiootika ekspertarvamuses tohib kasutada narratoloogiat, kui see aitab vastata uurimisküsimusele, analüüs on teostatud asjakohaselt ning varustatud mõistlike selgitustega. Kui õigusemõistmise ekspertarvamustes keelustataks interdistsiplinaarsus, siis juhtuks üks kahest. Esimesel juhul tuleks palgata märksa rohkem eksperte, et katta kogu asjakohaste aspektide diapasoon. Lisaks oleks vaja kedagi, kes suudaks kõik need vaatenurgad ühtseks tervikuks siduda. Teisel juhul võiks eeldada, et erialase arvamuse koostamine langeb osapoolte juriidiliste esindajate kätte. Viimane tähendaks seda, et kasutatavad raamistikud ja distsiplinaarsed lähtekohad jäävad peitu, arutelu muutub ebapädevamaks ning õigusmõistmise kvaliteet langeb.
Tiit Kuuskmäe on Mind the Meaning partner, kes tegeleb kohtusemiootika kaasustega. Autor tänab füüsikateaduse konsultatsiooni eest Mihkel Kama. Päise kujundus: Kristjan Holm. Sotsiaalmeedia foto: Eugenio Mazzone @eugi1492 (Unsplash)