ERR avaldas detsembris loo sellest, kuidas mitmed tunnustatud Eesti disainerid on langenud laias maailmas loomevarguste ohvriks. Muuhulgas tsiteeritakse Eesti Disainerite Liidu esinaist Ilona Gurjanovat, kes ütleb järgmist: "Ma väga kindlalt tahan, et loovisikud oma intellektuaalset omandit suudaksid kaitsta, aga lihtsalt peame olema arusaajad, et kui seadus praegu ei soosi, siis me ei jookse lihtsalt peaga vastu müüri pidevalt."
Teen ettepaneku korrigeerida selle väite teist poolt ja nihutada fookus sellele, mis on tegelik probleem. Euroopa Liidu, Ameerika Ühendriikide, Jaapani jmt õigusriiklikel põhimõtetel toimivate ühiskondade seadusandlus toetab autoriõiguste kaitset. Seega, jättes kõrvale madalama ostujõuga majandusruumid, kus seadused tihti ei toimi ning rikkumisi on raske takistada, ei saa rääkida otsestest juriidilistest puudujääkidest varguste tõkestamisel.
Asi läheb tõsisemaks juhtumi detailsemal analüüsil, kui peab täpselt hindama tööde omavahelist sarnasust. 2019. aasta novembri alguses saatis Lausanne’is tegutsev Eesti juurtega graafiline disainer meile kirja, et Mind the Meaning logo on kahtlaselt sarnane Šveitsi, Munchensteini valukoja Haas S.A. logoga. Just siin, selles firmas võttis Wilhelm Haas 1772. aastal seniste puidust trükipresside asemel esimesena maailmas kasutusele metallist pressi. Hiljem sai Haas tuntuks kirjatüübikojana, mis teiste seas leiutas Helvetia nimelise šrifti. Kuivõrd Haas suleti 1989. aastal, saab logode sarnasust lahata puhtalt õpetliku kaasusena ilma juriidiliste implikatsioonideta.
Mind the Meaning versus Haas on klassikaline näide juhuslikust sarnasusest: logode tekkelood ja referendid on täiesti erinevad. Mind the Meaning logo kujutab väidetava maailma esimese kaubamärgi, Liu õmblustöökoja stiliseeritud jänest, kes ei hoia mitte jalutuskeppi, vaid nõela. Haas S.A. logol on jänes, sest perenimest tuletatud ettevõtte nimi tähendab nii hollandi (de Haas) kui saksa (Hase) keeles jänest. Seejuures hoiab Haas S.A. jänes käppade vahel trükitüüpi.
Paraku ei oma tekkelugu ametlikes vaidlustes mingit tähtsust. Kedagi ei huvita, kas üks autor nägi oma lahendust unes või teine jõudis selleni metoodilise tööga. Oluline on vaid see, kas kaubamärgid on või ei ole keskmise tarbija seisukohast segadusttekitavalt sarnased ja seda olukorras, kus nende abil müüakse samasugust toodet või teenust.
Lisaks sellele, et Haas S.A. on tänaseks oma tegevuse lõpetanud, oli neil täiesti teistsugune toode kui meil. Kuid oletame, et nii Mind the Meaning kui Haas on mõlemad endiselt heas löögihoos ning seda ühes ja samas strateegiliselt tähtsas sektoris: mõlemad peavad kohvikut, kus kakao kõrvale saab paitada jäneseid. Ühe kohviku aadressiks on Pärnu mnt 12 ja teise kohviku aadressiks on Pärnu mnt 13.
Kuidas kahe jänestest kubiseva kohviku segadus lahendada?
Oletame, et vanem ja kogenum, Haas S.A. kutsub appi oma patendivoliniku ja ütleb talle jänese kõrvatagust sügades järgmist: “Jüri, asjalood on nüüd nii. Vaata aknast välja. Mida sa seal näed? Samasugune jänese plakat nagu meil! Vajame sinu abi, Jüri.”
Patendivolinik sekkub viivitamata. Kuid millised vahendid kuuluvad patendivoliniku tööriistakasti? Ennekõike juriidilised! Patendivolinike ja advokaatide kompetents sarnasuse kriteeriumitest ei erine olulisel määral informeeritud tavakodaniku naivistlikust võimest vastata küsimusele, mis on pildil, ja loetleda kujutise üht- või teistsuguseid detaile. Alljärgnevalt naivistliku analüüsi uurimiskäik:
H jänes hoiab ristkülikut, M kriipsu.
H jänes hoiab eset kahe käpaga, M ühe käpaga.
H jänesel paistab profiilis üks kõrv, M jänesel kaks kõrva.
Ei, patendivolinikud ja advokaadid ei ole rumalad, vaid head spetsialistid intellektuaalomandi õigusandlikes ja protseduurilistes aspektides, millest teadlastel omakorda on pigem karikeeritud ettekujutus. Naivistlik analüüs on ahvatlev ennekõike seepärast, et see on lihtsasti jälgitav kohtunikule, vastasele või inimene tänavalt. Kuid naivistliku lähenemise probleem seisneb selles, et ühelgi osalejal ei ole vähimatki aimu, kas leitud sarnasused või leitud erinevused on just need, mille alusel keskmine tarbija vastavalt kas on või ei ole segadusse aetud. Teiseks ei põhine naivistlik analüüs ühelgi laiemalt aktsepteeritud tõenduspõhisel teoorial, mis oleks falsifiseeritav ja millel kohta saaks öelda lühidalt: teaduslik.
Milline lähenemine siis oleks teaduslik? Esitan kaks põgusat näidet.
Esiteks on tajupsühholoogilistes testides tuvastatud, et üks olulisemaid sarnasuse määratlemise kriteeriume pole mitte see, kas mingil figuuril paistab esimese kõrva tagant teine kõrv vms detail, vaid mil määral kattuvad figuuride üldkujud.
Teine näide. Lõuna-Taani Ülikooli uurija Christian Mosbæk Johannessen on multimodaalse sotsiosemiootika raames töötanud kaubamärgivaidlusteks välja kognitiivse raamistiku, milles eristatakse kolme aspekti:
kujutise negatiivi ja positiivi,
seest täidetud või piirjoonega loodud kujutist ning
terviklikult ühendatud või kõrvutistest osadest moodustuvat kujutist.
Üks või teine modaalsus muudab seda, kuidas kujutist tajutakse.
Lisaks sellele suudab teaduslik lähenemine erinevalt naivistlikust kirjeldusest kaardistada neid alasid, mida mõned arutlejad ühendavad sildi alla “known unknowns” ehk teadmised teadmatust. Nii saab semiootika perspektiivist öelda, et tänases kaubamärgivaidluste praktikas lähtutakse märkide mitte-kontekstuaalsest võrdlusest. Selliseks võrdluseks on ammendav teoreetiline baas, kuid konteksti eirav lähenemine ei arvesta sellega, kuidas inimesed tegelikult reaalsust tajuvad. Seepärast on mitte-kontekstuaalne analüüs aldis nii valepositiivseteks kui -negatiivseteks tulemusteks. Aeg näitab, kas või kuidas suudetakse intellektuaalomandi kaitses võtta kasutusele metoodikaid, mis seostuksid paremini reaalsusega.
Tiit Kuuskmäe on Mind the Meaning partner, kes tegeleb kohtusemiootika kaasustega. Karikatuuri ja päise joonistas Kristjan Holm.